Miks me püüame elus seda, mida püüame?

Jagasin siin postituses lugu, kuidas mitte millestki midagi lõin, sest soov oli suur ja tükid tuli lihtsalt kokku viia.

Sealt tuli ka mõte, et huvitav, miks me siis tahame saavutada?

Ma ise näen seda ühe väljendina mõttest, et “me otsime elus seda, millest väiksena puudu jäi”.

Igaühe elu on mingil viisil ilus ja ideaalne. Igaühe elu on mingil viisil jumala pekkis ja katkine. Me laveerime nende kahe vahel igapäevaselt ja tagasivaadates ka suuremate eluetappidega. Tegin just hiljuti ka oma sünnikaardi lihtsama versiooni (https://www.myhumandesign.com/get-your-chart/) ja sealt tuli ka välja, et tunnen ennast hästi ja täielikuna, kui saan teha erinevaid asju. Samas ma märkan, et tahan teha igasugu asju, kuna ei ole veel suutnud välja murda vanemate energeetilisest mõjuväljast. Ikka teen asju ja sisimas (alateadvuses) loodan, et kui ma midagi nüüd hästi teen, siis nad kiidavad mind.

Suurem taipamine tuli ükskord, kui olin maal kodus õues, kõndisin just punktist A punkti B ja järsku tärgatas, et “omaigaad, ma olen teinud nii paljusid asju alateadlikult lootes, et paps arvab, et ma olen tubli!” Kohe tuli otsa ka teine väga siiras mõte, et “aga ma ju tean, et ta ei tea, mida ma teen ja tal on jumala suva, kui ta ise ei uuri, kuidas mul läheb ja vaimustusega ei reageeri, kui ma ka midagi jagan.” Cheezuz.

Seega teeme me ikkagi palju asju selleks, et midagi kuskil kellelegi tõestada. Äge, kui sellest ringist välja murda. Kuidas?

Minu moto on märkamine ja teadlikkus. Kui sa juba märkad, et sul on mingi probleem, mure, ka meeldiv omadus, oled juba sammu lähemale selle lõhustamisele või sellest energia ammutamisele. Kui sa ei ole veel endal lubanud näha põhjuseid, miks sa oled vahel “ilma põhjuseta” kurb, vihane, ärevil, ülevoolavalt õnnelik jne, siis sa veel ei olegi valmis nende asjadega tegelema.

Kui sa aga julged hakata küsima “miks?” ja julged ka hakata ilma paanikata neid vastuseid ootama ja märkama, siis hakkad lähemale jõudma.

Loed ja mõtled kindlasti “küll on alles tark” (ise vali iroonia tase). Me teame inimestena palju. Mina “tean” ka palju, aga tõeline teadmine väljendub minu meelest tegemises. Kui paljusid asju me tegelikult rakendame sellest, mida me kuulnud ja lugenud oleme. Kui sa võiksid, aga ei tee, siis sa ei tea. Sa teadvustad, aga sa ei usu.

Miks me siis tegutseme? Et endale meeldida? Et teistele meeldida?

Sest meie ürgaegne aju ei taha kambast välja jääda, sest hülgamine tähendas siis reaalset füüsilist surma. Üksinda oli pmst võimatu hakkama saada.

Me ei ole enam ürgajas ja kuigi inimene on siiski sotsiaalne olend, saame me ikkagi ise valida, mida ja kui palju siis teha.

Pika arutluse lõpuks ütleksin, et püüa seda, mida su hing tahab. Tee seda, mida tehes tuleb kergus. Olgugi, et see tee ei ole lihtne. Õiged asjad tulevad kergelt. Aga ainult siis, kui tegutseda.