Kõik algab nullist

Kas oled mõelnud, millest üldse kõik algab?
Enne “midagi” on ju “mitte midagi”.

Mulle omale on kuidagi omane olnud näha väljakutsetes võimalusi. Mäletan, kuidas tahtsin väga ehitada oma majakest. Mul oli suur tung ise midagi ära teha – näha, milleks ma võimeline olen ja selle üle uhkust tunda.

Millest laps ikka ehitab? Sellest, mis kodus olemas on. Meil oli maal majas ja abihoonetes igasugu vanu asju. Leidsin puidust ukse. Panin selle pikema küljega vastu maad. Teise ukse sain sellele vastasseinaks. Nende vahele otsaseinaks sain mingi vana voodi otsa, mis oli nagu nurk ja andis ka osa teise pikema seina jaoks. Teise otsaseina tegin vanadest klaasidega aknaraamidest (et ikka valgust ka oleks). Orgunnisin kuidagi mingist kilest ja tõrvapapist katuse, mis oli praegu mõeldes üllatavalt vihmakindel. Sain ka kile põhjaks, mõned lauad ja ka vaip oli maas.

See majake oli madal (ukse laius oli ainult kõrguseks), aga see oli niiii lahee! Ma sain sinna inimesi kutsuda, saime mängida ja isegi tegin sinna juurdeehitusi.

Täitsa lahe mõelda, et kui soov on suur, siis leiame tõesti igasugu väiksemaidki asju ja “niidijupikesi”, mille abil oma unistusele elu sisse puhuma hakata.

Milline on Sinu “sitast saia” lugu? Kus tundsid sina, et vot see oli küll tore asi, mille ma ära tegin?

Siit edasi mõtlen ma sellele, miks me üldse tahame nii palju saavutada? Jätkan oma mõttelõnga siin.